Muinasjutt "Lubamine ja Sundimine"

Muinasjutuaeg...

Elas kord vägev Taevakuningas Päike. Tema abikaasaks oli kaunis Kuunaine. Nad elasid kaua ja õndsuses avaral taevalaotusel ning armastasid teineteist palavalt. Päike muudkui kiirgas ja Kuu peegeldas. Nad olid koos juba väga kaua ja muutusid üha õnnelikumateks. Nende armastusest hakkas Kuunaine aga üha enam ümaramaks muutuma, enam kui kunagi varem ja ei läinudki kaua aega mööda kui neile sündisid kaksikud pojad – Lubamine ja Sundimine. Lubamine sündis kiiresti ja ta ilmus maailmasse laia särava naeratusega. Sundimine aga ei tahtnud kuidagi ära sündida, teda pidi lõpuks lausa sundima. Kogu Täherahvas oli üllatunud, et kuidas küll kaks kaksikut nii erinevad saavad olla. Lubamine oli naerulsui ja õppis ruttu kõndima, ta sai väga hästi oma vanematega läbi, ning leidis maailmas üha uusi sõpru ja tuttavaid, sest vanemad lubasid tal teha neid asju, mis talle meeldis. Sundimine aga mossitas ja isegi sundimise peale ei tahtnud naeratada. Istus nurgas ja ootas, et teda kamandataks, muidu ei liigutand lillegi. Ja kui tegi, siis räpakalt, asjad läksid katki, juhtusid igasugu äpardused ja Kuningas Päike ja Kuunaine olid väga suures hädas. Lõpuks jäi sundimine täitsa haigeks, sest see elu ei meeldinud talle. Kutsuti siis appi kauge Tähenõid, kes tuli oma silmaga seda imetegu vaatama – kuidas on nii, et kaks kaskikut nii erinevad saavad olla. Kuningas Päike ja Kuunaine olid väga õnnelikud, et tark nõid neile külla tuli, sest praegu kulus iga tarkusetera marjaks ära. Tähenõid tuli ja istus suurele tähelinikule maha, pani jalad naks naks põlvedele nagu kreeka ee ja kutsus mõlemad pojad enda juurde. Lubamine oli kohe platsis ja sai Tähenõialt maitsvaid maiustusi, pehmeid ja mahlaseid Galaktikapuuvilju, Sundimine aga oli ennast ära peitnud ja ei julgenud pidusöömingule tulla. Ei ema ega isa tahtud teda sundida ka, sest neile valmistas kurba meelt, et teine pojake selline õnnetu oli. Peeti siis uhke pidu ja oodati, et äkki tuleb Sundimine ise, et on oma meelt muutnud. Sundimine aga ootas, et teda sunnitaks. Kes see aga siis sunnib kedagi peole tulema? Selleks tuleb ikka ju ise kohale tulla ja maitsvaid roogasid mekkida! Pidu oli juba lõppemas kui tark Tähenõid saatis käskjala Sundimise juurde ja sõnumis seisis: "Me armastame ja austame Sind sellisena nagu Sa oled. Sundimine on lihtsalt Su nimi. Oled samast allikast, kust on ka Sinu vennake Lubamine. Ka Sina võid lubada endal olla selline nagu tahad." Sundimine rõõmustas nii väga, et keegi ei pannud talle enam pahaks seda, milline ta on, et tal läks isegi korraks meelest, mis on tema nimi. Ta hõiskas tänutundest, sest terve elu oli teda sunnitud ja see oli tema jaoks raske, sest see tekitas rusuva ja üksildase, rumala tunde. Ta lubas endal kogeda nüüd rõõmu ja tuli tänuga peole koos teistega maitsvaid Universumi maiustusi maitsma. /Stella Shakti 17. juuli 2014 Ma tunnen, et selle looga tahab Suur Vaim meile näidata, et me ei kaoks asjade nimetamise ja lahterdamise taha peitu. Kui tihti me ütleme mingi sõna millegi kohta ja siis jääme ise seda uskuma? Tegelikult on kõik inimesed, kõik olukorrad ja kõik kogemused sellest samast Universumi armastusest pärit. Asjade tegelik olemus on kõrgemal kui ükski sõna eales jõuaks selgitada, sest sõnad on eraldatuse loomine. terviklikkus ja üksolemine on ülevalpool sõnu. See on tunnetatav. Selles loos on kujutatud teadvust (ehk materjali, millest terve universum koosneb) Kuninglikuks Päikseks. See on lõpmatult kiirgav allikas, millest kõik alguse saab. Kuunaine aga meie piiritletud mina teadvust, ehk analüütiline mõistus. Kui kohtub Lõpmatu teadvus ja Inimteadvus, saavad sündida mõtted ja arusaamised. Kui me aga nendele mõtetele ehk armastuse lastele paneme nimed ja neid kuidagi hakkame liigitama ja heaks ja halvaks nimetama, siis see osa meist, mis samastub sellega, mis me olla ei tahaks (loos Sundimine), siis me loome vastuseisu iseendas omaenese Universumi vastu. Kui me midagi sunnime ennast tegema, siis me ei luba universumil ennast aidata, läheme terviklikkuse soovile vastu. Lubades endal midagi kogeda, aga lubame lainel end kanda. Vastuseis loob kannatuse ja valu. Lubamine, jällegi, nagu siin loos, leiab kiirelt sõpru ja aktsepteerib maailma nagu see on. Kuna me oleme inimese kehastuses, siis vahetevahel on tarvis aktsepteerida endas ka seda nn varjupoolt. Seda kummalist kaksikvenda, mis on duaalsuse omadus. Ainus viis ületada lõhe ja barjäär on läbi armastuse, sallivuse, nagu seda ka vana tark Tähenõid teadis. Tähenõid tähistab siin loos Elutarkust, sisemist analüütilist mõtlemist. Et kui olukord ei ole nagu tahaks, siis on vaja ju lahendus ellu kutsuda! Teine õppetund on ka selles, et ei ole võimalik sundida ennast tegema asju, kui endast halvasti rääkida – sundimise peale rõõmu ei tule. Tuleb haigus ja paha enesetunne. Ainult sügav äratundmine, et jah – MA VÕIN olla nagu ma olen, saab tuua kergenduse. Ka ei saa laste kamandamisel neist südamlikke inimesi, saab sellised noored orjad, kes terve elu ootavad, et neid käsitataks ja iseseisvuda on väga keeruline. Kuidas ma teen asju, kui terve elu on kästud, poodud, lastud ja nüüd pean äkki ise otsustama? Õnneks on võimalus kõigil õppida julgema ennast võtma nagu nad on. Kes soovib armastada iseennast, siis võib julgeda ennast aktsepteerida. Läbi selle on kõik meie olemuse tahd armastatud ja vastuseisu asemel saab meie elust LÕPMATU PIDU!

Mõnusat Sisemise Tähenõia äratundmist!

Toredaid äratundmisi sel imelisel Elu Teel :) Armastusega Stella http://stellashakti.com