Mida teha, kui on vastumeelsus tõe rääkimise ees?

Sain hiljaaegu kirja küsimusega, et mida teha, kui on ebameeldivuse tunne päeviku pidamise ees. Väidetavalt on siis kirjutajal lapsepõlves olnud ebameeldivad kogemused ja nüüd tundub igasugune enda mõtete kirjutamine ebameeldiv.

Minu arvates koosneb see küsimus tegelikult mitmest küsimusest. Kuidas ma saan teha midagi, mille suhtes mul on vastumeelsus? Mis võiks olla lahendus?

Ma arvan, et kõige targem oleks vastuseisu korral mistahes situatsioonile olukorda analüüsida kasuteguri seisukohast ning endalt küsida – kas hirm kaalub üles selle, missugust kasu võiksin kirjutamisest saada? Teades ja usaldades, et kirjutamine on stressi vabastav, selgust loov ja aitab mu arengule kiirendatult kaasa, siis mis kogemuse ma loon, kui ma ei kirjuta? Mis on minu võit ja kasu sellisel juhul? Keegi ei saa näpuga näidata või selja taga salaja lugeda?

Mis hirm üles kerkib? Hirm teiste arvamuse ees? Hirm, et ma mõtlen homme teistmoodi ja siis on mustvalgel hoopis teine tekst? Kartus vastutuse ees? Kartus pühendumise ees? Hirm oma elule otsa vaadata? Hirm oma hirmudele otsa vaadata?

Hirm või areng armastuse energias, kumma valin? Kumma valin teadlikult?

Teiseks kui vaatame lehanduse seisukohast, siis kas valiksin lahenduse, kus ma pidurdan ennast ja ei luba endal oma mõtteid väljendada, isegi endast välja kirjutada või lahenduse, kus ma luban endal vabalt voolata, siis mina valiks vaba voolamise. Igasugune piiramine on takistus, pidurdus ja milleks seda teha?

Tasub küsida, miks sa häbened oma mõtteid? Kas aususes oleks midagi halba?

Olen enda puhul täheldanud, et iga kord kui näen end tahtvat tõde alla suruda, loob see pimedust. Pimedus, krampi tõmbumine, eemaldumine, eraldumine ja enda eraldamine loovad minu jaoks uued õppetunnid. Justkui tõkkejooksja, sean endale tõkked ette, et neid siis ületama hakata.

Voolamine on siis, kui on lubamine, on puhas neutraalsus. Pole heakskiitu, pole vastuseisiu, on igas hetkes parima valimine. Pole vaja reegleid ega blokeeringuid, kuna igas hetkes sünnib kõige armastusküllasem otsus automaatselt.

Valgustatus, vabadus ja küllus saab minu arvates kõige paremini voolata, kui on tõde, selgus, puhtus – ma mõtlen, ütlen ja teen kõike harmoonias, ehk need ei lähe omavahel vastuollu.

Kui meil on tunne, et midagi peaks varjama, siis paneme ennast a) kaitsepositsioonile, mis on tegelikult juba vägivaldse suhtumise esimene etapp b) teistest kõrgemale - nad ei vääri jumalikku tõde c) teistest madalamale - minu arvamus on alaväärne d) eraldan ennast suurest vaimust, terviklikkuse teadvusest, eraldamine on depressiooni juurikas

Kujuta ette, et Osho oleks jätnud oma tõe väljendamata, kuivõrd stagneerunud ja vaene oleks meie ilmaruum praegu. Aga kui suurde vastuollu läksid tema sõnad ja mõtted tolle aja arusaamadega! Rääkida seksist ja meditatsioonist ja vabadusest ajal, mil inimesed olid varbaotsast kõrini sisse pakitud, kinni nööbitud ja ära moraliseeritud. See on olnud revolutsioon, see on tõeline valguse vaba voolamise meistriklass.

Meil pole vaja rohkem moraalitsejaid ja korralikke kodanikke, meil on vaja Oshosid, on vaja Ammasid, on vaja Armastajaid, Tõe lubajaid, neid, kes julgevad öelda, kui keiser alasti on. Sest meie lapsed ja lapselapsed on Tõe lapsed. Nad tunnevad vale ja varjamise sekundipealt ära. Nad loevad mõtteid ja saavad kõigest varem aru, kui vanemad ise. Ükskõik mille varjamine, on nende jaoks võrdne piitsahoopidega, sest see näitab, et Sa ei austa, ei usalda ega järelikult armasta neid piisavalt, et olla maast laeni armastavalt otsekohene.

Tõeline armastus ei tee vahet heal, ega halval. Armastus, ühendatuses olek kogeb tervet maailma täiuslikuna kõigi nende omadustega, mis selles on. Kui Sa tahad oma elus aeglustatud arengut ja seda, et rasked õppetunnid jätkuks, soovitan jätkata varjamisega ning enda eest ära jooksmisega. Kui aga tahad kiirendatud arengut, tõelise vaimse vabaduse maitset ja elutarkust isikliku kogemuse kaudu, soovitan Tõde.

On üks nali, kus küsiti, et mis te arvate, mis kirjutaks Buddha kõigi surmatunnistuste peale surma põhjuseks. Mis Sa arvad? Buddha väidetavalt vastaks, et see on sünd. Ma usun ka, et kui Buddha käest küsitaks, mida te kirjutaksite arstina inimestele retseptina kõigi haiguste raviks, siis ta vastaks, et see on Tõde.

Ma tean seda, sest see on minu kogemus. Ma usun, et tõde on vabastav. Jah, see võib olla ebamugav aegajalt, kuna me kardame sellega "asjad hullemaks ajada", ent pole midagi valusamat kui lähedane inimene, kes ei jaga oma kogemusi ja kannatab ja kannatab ja kannatab. See on lõputu ahel – pimeduse tekk, mis katab meie südamed ja meie silmad, kui me ei luba olla endal tõesed. Vaadake lollakaid, pooletoobiseid, nagu öeldakse tavakeeles. Pardoon, ma loodan, et see kedagi ei solva siin. Vaadake, kui õndsad nad võivad olla. Sest nad ei oska karta, mida teised neist arvavad. Vahel ma tõesti kadestan neid. Kui vabad nad on oma naeratuses, vahetus siiruses ja soojuses.

Tallinnas on üks poekett, kus töötavad vaimse puudega inimesed kärude kokkukorjajana ja mul ei lähe mitte kunagi meelest ära üks õhtu, kui ma olin puruväsinud, mul olid just päevad hakkamas, mul oli paha olla ja ees oli veel pikk autosõit. Siis aga tuli see Mati (nimi muudetud) ja küsis, kas võib mid aidata. Ta veeretas mu käru autoni, tõstis rasked kotid autosse ja lõpuks lihtsalt kallistas mind enne äraminemist. Mul tulevad praegugi pisarad silma. Inimesed, kelle süda on avatud ja nad kiirgavad puhast lihtsust ja heasoovlikkust – ja meie ütleme nende kohta, et nad on alaarenenud!

Tagasi lihtsusesse, kallid, tagasi loomulikkusesse, armsad! Julge oma tõel särada, see on VALGUS. Selle kinni hoidmine PIMEDUS. Kuidas oma tõde väljendada, on muidugi omaette ooper. Kaitseventiil, mis ei lase Sul endale halba karmat juurde luua, ongi heasüdamlikkus. Selleks, et seda aga endas kultiveerida, on esiteks, JA MA EI TEE NALJA – teha korda oma seedesüsteem. Miks on vanainimesed vahel nii kurjad? Neil on kõhud kinni. See jahu, liha ja saiakeste söömine aastakümneid, ilma keha puhastamata, on paljude jaoks liig mis liig. Kui on kõht kinni või vana roiskunud jama täis, ei saa energia vabalt voolata ja tekib viha, tekib põhjuseta agressiivsus, depressioon, valed bakterid ja seen põhjustavad kehas happelisust ja inimene muutub mürgiseks sõna otseses mõttes.

Lihtsalt veepaastud ei sobi kõigile! On tarvis spetsialisti, kes aitaks protsessil toimuda võimalikult sujuvalt. Soovitan pöörduda ayurveda vastuvõttu, kus tehakse pulsilugemist, lisaks süüa toitusid, mis istutavad kehasse õigeid baktereid. See muudab meie aju tegevust! Kaovad hirmud, stress, mured, sest keha saab lõdvestuda, ei pea pidevalt võitlema valet sorti sissetungijatega, on tasakaalus!

Energiatase siin planeedil on muutumas. Nii ka meie kehad. Lihtsalt mediteerimine ei pruugigi toimida, kui ei asu tegema ümberkorraldusi loodusega kooskõlas olemiseks läbi kõikide eluvaldkondade, läbi mõtete, tunnete, füüsilise ja vaimse toidu teadliku valimise.

Tõde on esimene samm enese teadvustamisel – kes olen, mis on mu olemus, mis on mu inimlikud väljakutsed ja kuidas neid lahendada. Mina ei tea mitte ainsatki suurt meistrit, kes seda teadvustamise teekonda oleks kiirelt läbinud ilma enese kogemusi teadvustamata. Minu jaoks on olnud enda kogemuste siiras lahtikirjutamine esimene ja tõeline hüppelauana toimiv kiirendusfaas. Edasi siis muidugi ka vastav tegutsemine ja elukorralduse ümberseadmine.

Kui me tahame anda head eeskuju siin planeedil oma järeltulevale põlvele, on meil vaja OLLA need, kes me olla tahame. Siis julgevad ka nemad. Kõik, mille meie vanema põlvkonnana ära õpime, on neile loomulik ja normaalne. Mida enam me hoiame end kuskil tagasi, seda enam aeglustame kogu inimkonna arengut. Me oleme üks, me toimime täielikult ühe organismina. Kui me endid oma mõtteis ära ei eralda. Ükspäev võidame niikuinii! Parem siis juba varem, eksju :)

Loomulikult ei saa keegi minna vaba tahte väänamise vastu. Ma ei tule kontrollima, kas ikka räägid tõtt või ei. See on Sinu elu ja Sinu maailm. Praegu. Ent ühel hetkel sa lahkud kehast, sellest elust saab vaid mälestus, energiavõngete kogum siin planeedil teiste hingede arengu jaoks. Need energiad, mida loome, ei kao, need salvestuvad maa magnetvälja. Kui esitame endale küsimuse - milliseid sagedusi tahame salvestada? Siis ilmselt oleks tore, kui me järgmises kehastuses sünnime peresse, kus meie vanemad on lahked, sõbralikud, armastavad, hoolivad, siirad, ausad? Kui seda soovime, siis on aeg seda kõike endas kultiveerida! Kõik, mida teeme, teeme endale!

Kallistan ja õnnistan ja kirjuta ka, mis tunded Sus tekkisid seda lugedes?

Ma olen väga avatud vestlusele ja põnevusega armastan ka seda, kui mulle vastu vaieldakse või teise nurga alt näidatakse. Selliselt areneme kõige rutem!

Ära vaiki täna seda kirjatükki lugedes, kirjuta ka siia alla mõni sõna, kommentaar enda kogemusest või teistelegi julgustuseks, kui tundsid äratundmist. Mida enam me osaleme selles elu loomises, seda suurem on valgus terve inimkonna jaoks.

Armastusega Stella