Kannatlikkus või kannatamine?


Kannatlikkus või kannatamine? See on mulle väga südamelähedane teema olnud, kuna mu loomuses on olnud väga kannatamatu olemine. Vähemalt on seda mu pere ikka ja jälle korduvalt meelde tuletanud. See on minu jaoks isegi nagu selline elukestev õppeprotsess olnud mõnes mõttes.

Paljud inimesed peavad kannatlikkust suureks vooruseks ja kõigil ongi absoluutselt oma õigus arvata, mida keegi soovib. Ent samas olen tähele pannud, et sageli räägivad inimesed kannatlik olemisest, kui tegelikult toimub hoopiski „viisakas” asjade edasi lükkamine.

„Ah, ma katsun veel kannatlikult oodata,” ütlevad mõned kaunid jumalannad arvates, et nende abikaasa lihtsalt üleöö lõpetab joomise, suitsemaise, teiste naistega ringi tõmbamise või sulaselge keset-päeva-otse-näkku-valetamise. Jaa, ma olen täiesti nõus, et inimesed võivad muutuda ning pikas perspektiivis ei jää samaks keegi, ent kui palju see natuke kannatlikult ootamist veel olla võiks siis? Aasta? Neli? Kaheksa? Sageli on eriti kannatlikult ootajad need, kes tegelikult oleks vägagi minev kaup veel, et nendest võiks saada õnnelikud emad ja naised ja abikaasad. Ometigi poetakse selle „kannatlikkuse” sildi all hoopiski oma enese mitte väärtustamise kookonisse peitu. „Mõtle, kui veel sellestki ilma jään, las olla parem sellinegi kui täitsa üksi.” Aga aeg voolab, tulevad kortsud ja värgid, milleks oma elu ja noorust raisata millegi peale, mis toob nii palju valu ja kurbust?

"Ah sa ei saa aru, Stella, meil on üheskoos kaks last ja neil on isa vaja!"

"Ah sa ei saa aru, Stella, mul pole kuskil elada, kui ma ta juurest ära kolin!"

"Ah sa ei saa aru, Stella, see töö on ainus, mida ma teha oskan."

"Ah sa ei saa aru, Stella, mul pole niisuguseid andeid nagu sinul."

Jaa, ma olen seda kõike kuulnud, näinud ja tean. Ma mõistan inimesi, kes nii arvavad. Samas olen täheldanud, et need inimesed, kes on kõige osavamad vabanduste välja mõtlemises, ja kannatlikkusele viitamises, on tegelikult need, kes oma südames kõige enam loodavad, et nende elu muutub. Hirm on see, mis pidurdab.

Mis aga võiks juhtuda, kui sellest sõltuks su elu? Või su laste elu? Kõige kallima inimese elu? Kas siis ka otsiks vabandusi ja kannataks parema meelega või asuks siis pigem uute lahenduste loomisele?

Aga kui ma toon siia juurde paralleeli – need asjad, mida vanemad endas ära ei lahenda, hakkavad lapsed suure tõenäosusega enda elus tegema. Needsamad mustrid. Jaa! Kas soovid oma lastele samasugust elu, kui see, mille ise praegu valinud oled? Kui jaa, siis super, õnnitlen! See kehtib kõige kohta, nii pere, töö, hobid, maailmasse suhtumine. See kõik saab energeetiliselt ankurdatud tulevaste põlvede jaoks.

Ma olen näinud ka kümneid, et mitte öelda, et sadu juhtumeid, kus inimesed astuvad oma turvastsoonist välja, õpivad uue ameti, asuvad koos elama uue partneriga või õpivad iseennast armastama nii palju, et elu toob neile palju suuremad imed kohale. Ja tead, mis on nende tavaline ütlus peale selle kõige tegemist? "Ma ei saa aru, misasja ma niikaua jokutasin

Kui kannatlikkusest saab lõpmatu kannatamine, siis pole see enam mitte ilus, vaid lausa väga inetu vägivald enda suhtes. Kas pole nii? Ometigi oleme siin kultuuris harjunud justkui jupp-jupilt, samm-sammult aina rohkem kannatama, et teistel hea oleks. Iseenda esikohale seadmine on lausa suure põlguse all olnud. Egoist, öeldakse. Või siis, et täitsa ennast täis. Pardon, aga keda me täis peaksime olema siis? Teistele inimestele meeldimise harjumusi? Tagasihoidlikkus kui voorus on olnud lausa kuldaväärt kogemus. Aga kuhu see meid toonud on tänapäeval? Täpselt sellesse kohta, kus intelligentsed inimesed hoiavad suu kinni ja siis roppusi, sõimu ja t*rasid ja t*rapäid täis jutustused on meie põhiroog tõeliste arukate arutluste asemel. Ei viitsi karjuda nende napakatega võidu, eksju, oleme parem kannatlikud ja kannatame ära, küll nad ka arenevad kunagi.

Vot just seesama kannatlikkus ja tagasihoidlikkus ongi meie suur patt. Unustamine, et südame hääl on armastuse hääl, tõe hääl. Ja kes veel kavatseb edasi kannatlik olla ja kõik need meediaväljaanded ja aktuaalsed ja igasugu muud kaamerad kannatlikult välja kannatada on tegelikult kannatamise kaassõltlane. Kas me teadvustame seda?

Sellepärast ma ütlengi, et tore on olla kannatlik, kui su poja seob kingapaelu usinasti viisteist minutit või vanaemal ei tule kohe eelmisel õhtul nähtud ooperi pealkiri meelde, aga on kohti, kus täiskasvanud inimesed võiks ometigi ära tunda, et aitab sellest piinlemisest. Kas sa arvad, et keegi teeks ühe õudusfilmi veel juurde, kui keegi neid vaatama ei läheks? Kas mõni mees vedeleks edasi diivanil ja jooks õlut, ilma oma pereelu tähele panemata, kui ükski naine sellist tegelast enda juures kaua ei peaks.

Usun, et kannatlikkus on omal kohal, kui see toob endaga kaasa progressi, mitte stagnatsiooni või valu. Kannatamatus aga aitab need prundid eest ära lüüa, need väravad avada, need šampapudelikorgid maha, kust elu magus eliksiir taas voolama saab hakata. Mis ja kuidas, teab meie keha tarkus kõige paremini. Meie sees on see juhatus olemas. Kas me seda kuulame? Kas me vastavalt sellele tegutseme? Seda näitab elu. Õigemini, seda me siin elus õpimegi. Oleme siis endaga kannatlikud selle kannatlikkuse õppimisel, ent mitte uinuvad kaunitarid, kes ootavad saja aasta pärast printsi saabumist.

Me ise oleme loonud need kogemused ja meil on vägi need nõiaringides tammumised lõpetada. Aitab sellest kannatlikkuse jutust!

Aeg kannatamatuseks, otsustusteks armastuse energias, tegudeks kaastunde energias ja tõelisteks muutusteks õnnistamise energias!

Või vaatame seda hoopis sellest perspetiivist – mis on see kogemus, kust tahad ennast vaadata viie aasta pärast? Mida sa tahad, et su elus siis oleks toimunud? On see kitarrioskus, kokakunst, tango tantsimine. Viie aastaga jõuab mistahes alas juba väga suuri edusamme teha. Ainuke tingimus on.. et alustada tuleks kohe! Mitte kannatlikult õiget hetke oodata. Sest ühelegi hetkele pole kuskile otsaette kirjutatud, et nüüd palun ole armas ja tule tundi. See iseenda kasvatamine hakkab peale ikka su enese otsusest.

Mida ja kuidas saaksid koheselt oma elus paremuse poole luua, kui lõpetaksid kannatlik olemise ja asuksid tegutsema nüüd? Jaga seda ka meiega siin all kommentaarides! Tänan juba ette kogu inspiratsiooni ja kannatlikkuse eest see artikkel läbi lugeda.

Soovin Sulle imelist nädalat ja julgust olla kannatamatu.

Featured Posts
Recent Posts
Archive
Search By Tags
Follow Us
  • Facebook Basic Square
  • Twitter Basic Square
  • Google+ Basic Square

MTÜ Südamekeskus

IBAN: EE507700771001082851 

* nii koolituste kui seansside raha tagastamine 

on kuni 14 päeva ostuhetkest,

hilisemaid pretensioone ei rahuldata

 

©Inspiratsioonikool

sydamekeskus@gmail.com

StellaShakti.com

SUBSCRIBE YOUTUBE* LISTI

  • w-facebook
  • Twitter Clean
  • w-googleplus