top of page
Writer's pictureStella Shakti

Miks ja kuidas oma hädadest rääkida


On normaalne, et elus tuleb kõike ette ja meil on vaja selgelt sõnastada neid kohti, mis vajavad meie hoolt, tähelepanu, ümbertegemist ja ausalt otsa vaatamist.


Küll olen aga tähele pannud, et nii tavameedias kui ka paljude populaarsemate vaimlemise lehekülgedel on tihti näha artikleid, mis vajaks tegelikult väikest lihvi, et neist ei saaks lihtsalt mitte häda-energiate suurendamine, vaid tegelikult tervendav voog nende teemade lahenduse esile toomiseks.


Mitte pole vaja pead liiva alla panna positiivsuse maski taha peites enda valu, vaid luua selged taotlused, mille kaudu saavad ka selged lahendused voolama hakata! Nii saab hädaorulugudest tervendav palve.


Teema tänaseks:


VINGUVA (AJA)KIRJANDUSE KIRGLIK POPULAARSUS


Olen tähele pannud, mismoodi tihti just sellised artiklid ja kirjutised saavad suure tähelepanu osaliseks, kus inimesed leiavad midagi, mis kõik on valesti ja siis lahendust otsimata mõnuga rullivad ennast seal pahanduse mädasoos.


"Misery loves misery" ("Häda armastab häda") ütleb mu õpetaja Sri Sri Ravi Shankar.

On arusaadav, et on kergendav inimeste jaoks, et kui on mingi mure, – avastada, et ohhoo, mitte ainult minul, aga vaata kui paljudel on seesama mure. Kirjutajad, kelle tööks on saada tähelepanu, et saada raha, tihti teavad, et just selline žanr kutsub teisi muretsejaid samasse voosse. Eckart Tolle räägib sellest kui valukeha toitmisest.


On selge, et hädadest rääkimisega saab kergesti tähelepanu, sellega saab palju laike, leida teisi, kes on samas kohas. Loogiline, et meil ongi vaja neid valukohti märgata, et saaks tulla tervenemine. Pole kahtlustki, et meil kõigil on elus olnud olukordi, kus me tahame elu muuta paremaks ja siis on väga hea lugeda, et ohhoo, kui vahva, et keegi on juba sellel teemal mõelnud ja mul polegi tarvis leiutada jalgratast.


Häda pole mitte murekohale osutamises, vaid selles, et ongi hädast rääkimine ja rohkem ei midagi.

Energiatöö õpetajana neid olukordi vaadates on mul selles suhtes kahju, et pool tööd on ära tehtud – on vaadeldud mustrit, mis nagu ei toimi hästi. Super! Teadvelolek on tulnud! See on väga oluline esimene samm tervenemiseks – teadvustamine, et miski kogemus võiks olla parem. Teate, mis oleks veel toredam? See, kui me paneks sinna juurde kasvõi mõne taotlusegi: näiteks – sündigu lahendus! Oleme avatud kergendusele ja voo juhatusele, et olukord saaks laheneda. Siis need kümned või tuhanded või miljonid või ükskõik kui paljud inimesed, kes seda kirjutist loevad, pööraks oma mure PALVEKS.


Muidugi – kui on pakkuda lahendus, kohe ka sellest rääkida. Mitte lihtsalt, et oi kui nõme ja oi kui kahju ja oi kui paha.


Palve viib edasi

Lihtsalt hädaldamine mõnes mõttes nagu tagasi, – murele antakse energiat, aga lahendusele mitte!


Energiat on vaja valada sinna, mida tahame näha võimendumas.


Kui on haigus, siis mitte keskenduda vaid sellele, mis valesti on, aga sellele, mis saaks asja paremaks muuta. Kui ei tea, kuidas, siis palvetada – armastus, palun aita olla terve! Ja siis vaatle, mis elu tooma hakkab, mis variandid on? Mis variant tekitab kõige parema tunde?


Kui on puudus, on vaja keskeknduda sellele, kuidas luua küllust. Kui ei tea, kuidas luua, siis suhelda inimestega, kes oskavad aidata, kellel voolab mõnusamalt. Kes elab sellist elu, nagu sa tahaksid? Äkki on aeg just selliste inimeste nõuandeid kuulda võtta?


Kui on näha rumalus, on vaja keskenduda sellele, kuidas olukorda tuua teadvelolek, valgus, taipamine, terviklikkusega kooskõlas olemine. Alustuseks kasvõi palve – elu, palun näita, kuidas see käib!


On vaja ümber pöörata see hädaorulugude maailm – lahenduste loomise maailmaks.


Mõelge, missugune võimas palve on, kui on tõesti mingi keeruline koht ja inimesed loevad, et juhtus blaablaa ja siis ei ole mitte lihtsalt et noh, loll valitsus või rumalad otsustajad, vaid on konkeetne taotluspalve – UNIVERSUM, PALUN AITA TUUA LAHENDUS KÕIKIDE KÕRGEIMAKS HÜVANGUKS! Nüüd need tuhanded inimesed mitte lihtsalt ei lähe vihast tatti pritsides oma pere süldilauas sellest rääkima, et oi kui nõme, vaid taotlusega – palvetame, et sellele olukorrale sünniks kergendus, mis on loodusega kooskõlas. Mõelge ja tunnetage, missugune oleks erinevus!


Ma olen oma peres juba selle sisse harjutanud ja ausalt öeldes ma ei mäleta, et meil oleks midagi jäänud lahendamata, ka nö globaalsed probleemid.


Tegelikult ei pea me maailma muutma. Läbi palve ja asjakohase tegevuse ja lõdvestuse muudame me enda teadvuseseisundit ja seeläbi paralleeluniversumi, kus me asume. See on maagiline ja toimiv ja ega enne teada ei saa, kui ise järele ei proovi.


Ma arvan, et on väga tervislik tunnetada elu kitaskohti, aga kui me seejuures ei keskendu lahendusele, vaid jääme sinna ohvrimeelsusesse hädaldama, siis me loome üha suurenevat häda-energiat juurde, kas pole nii?


Mis oleks kui hakkaks tähele panema, et kas me keskendume murele või lahendusele?

Kas me lihtsalt näitame näpuga kui valesti kõik on, või vaataks õige selles suunas – kuidas me olukordi vaatleme? Kas ma vaatlen tundega, et on halvasti ja nüüd nii jääbki? Või vaatlen lahenduse pilguga – kuidas ma saan kohe midagi ette võtta, et see olukord kasvõi natukenegi paremaks muuta?

Mida mul on vaja õppida, et ma samasse kohta ennast tagasi ei looks ka siis, kui praegune olukord saab kergenduse?

Mida mul on tarvis küsida, et saaks tulla lahendus?

Kellega mul oleks tarvis suhelda, kui ma ise ei oska?

Kes võiks osata ja teada?

Kui räägin sõbrannaga, kas ma räägin ainult sellest, kui halvasti kõik on, või keskendun ka sellele, et luua selged taotlused?



Näiteks:


TAOTLEN LAHENDUST!

TAOTLEN KERGENDUST!

INGLID, PALUN AIDAKE MIND!

ELU, PALUN AITA MIND!



Niimoodi lisades oma murele järele oma taotlused, saab su alateadvus ja universumi lõpmatu tervendav vägi hakata tooma lahendust.


Kui keskenduda ainult murele, siis on lahenduse värav kinni.


On vaja hoida väravad avatud. Tegelikult ongi ju paljud teraapiad selleks loodud, et inimene ISE hakkaks keskenduma lahendusele. Mitte et keegi teine teeb sind korda, vaid ise tunned huvi, et ISE ENNAST AIDATA. Terapeut hoiab ruumi, aitab esitada õigeid küsimusi, kutsub abivajaja sellesse kohta, et keskenduda lahendusele.


Üks mu lemmiktaotlus on ka selline: SÜNDIGU KÕRGEIM KÕIGES!


Selliselt ei hakka ma egoga ära arvama, miks ja kuidas kõik nii pidi olema, vaid lähen usalduse teed ja võtan vastu selle, mida ma võib-olla küsidagi ei oska.


Tihti juhtub nii, et selle taotluse tjnnetust tajudes endas, hakkab inimene alateadlikult otsima lahendust, kuna me sisemuses teame, et hädaldamine on madal sagedus. Pöörates tähelepanu kõrgemale, hakkab otsiv meel otsima teistsuguseid vaatenurki ja selliselt tuleb oma senise hädakarusselli pealt ära, mis vaid ühes suunas tiirutas.


Universumi teadvuseväli on tark, ta oskab meile tuua, mis vaja. On vaja küsida.


Kokkuvõte: ära peida oma muret, aga keskendu lahendusele alati ka!


Loodan, et sellest artiklist oli kasu. Kui meeldis, jagage ka oma sõpradele ja tuttavatele, et energiareostust oleks vähem ja kõigil kergem elada.


Keda need energiatega töötamised lähemalt huvitavad, saate tulla õppima ka e-koolitustele.


Kes soovib, siis meditatsioon ARMASTUSE KOSK – KAITSEINGLITE ABIGA UNISTUSTE TÄITUMISE KIIRENDUS ootab siin: https://www.inspiratsioonikool.ee/meditatsioon


Elades inimrohkete paikade ligiduses või lausa suuremas rahvavoos on täiesti tavaline, et tundlikud ja empaatilised inimesed kipuvad oma väsimuse ajal ümbritsevast igasugu jama üles korjama. Siis aga aitab meid enda puhastamine. Nagu käime end pesemas dušši all, samamoodi on väga kasulik end ka energeetiliselt puhastada – nii tihti, kui tunned, et vajalik on.




Kes soovib, siis meditatsioon ARMASTUSE KOSK – KAITSEINGLITE ABIGA UNISTUSTE TÄITUMISE KIIRENDUS ootab siin: https://www.inspiratsioonikool.ee/meditatsioon


Õnnistusega

Stella



Comments


bottom of page