Kummalised kokkusattumused

Tahan terve selle advendiaja pühendada siirale ja avalikule armastusele. Just nii –julgen tunda, julgen väljendada! Esiteks, et seda enda ellu tuua, valin teha suurpuhastuse. Oma reisikohvris, oma töölaual, oma meilboksis ja oma arvamustes.

Saundträkki kaa :)

Otsustasin, et see, kui teised inimesed on külmad, jäigad või stressis, ei tähenda seda, et mina peaksin seda olema. Ma lihtsalt enam ei jaksa. Ei taha ka. Ei mahu enam sellesse kurbuse kookonisse ära. Mäletad, kuidas väiksena paari aasta tagused riided väiksed tundusid. Võib kasvõi kraanaga lae alla tõsta, aga viienda klassi sukkpüksid mulle enam jalga ei mahu. Viisakusest mitte naerda, mitte tantsida, mitte kallistada, sest "teistel on halb tuju ja hea tuju võib teisi vihaseks ajada" on jube viisakas, aga eriti suunaksin tähelepanu sõnale jube. Jube jaa. Aga vot palun näita mulle keegi, kes seda ei teeks? Mingi grupiviisiline tõsiduse ja mossitamise mängimine. Igaks juhuks seome suure umbsõlme ümber kaela kaa, et kui muidu hakkab liiga humoorikaks minema, siis tuletame ikka endale lipsusõlme kokkupoole tõmmates meelde, et me oleme tõsiseltvõetavad inimesed. Või elame tõsistes suhetes. Tõsine lugu. Just. Tõsi!

Samamoodi ei mahu mulle pähe kõik see, mismoodi ma ennast olen "viisakusest" proovinud kringliks keerata, et meeldida neile, kes arvavad täpselt teadvat, mismoodi ma elama pean. Mida kellele öelda on kombekas, kuskohas tuleb vait olla, et kellegi tundeid ei riivaks. Tundeid ei riivaks. Äkki tulevad muidu tuntavaks? Aga selleks me ju siin olemegi, et me need ära riivaks ja riiviks – endas ära tunneks, terviklikkusesse sulandaks, vastu võtaks? Või hoiame veel paar elu hinge kinni ja kordame õppetunde, kuniks täitsa maha oleme koolenud juba tüdimusest. Aastasadu samad mängud … varjame ja valetame ja siis vaatame, kuidas kõik kannatavad rääkimatuse ja sellest tingitud tasakaalutuse koorma all.

Tuli tunne, et tahaks teistmoodi elada. No et äkki võib olla ilma reegliteta? Lihtsalt nagu kõige mõnusam tundub? No kasvõi natukenegi Vabamalt? Söön, mida tahan, magan, millal meeldib, teen tööd, mida armastan? Täielik revolutsionäär! Hallooooo?! Päriselt vä?! Saad Sa aru, kaugele me oleme loomulikkusest liikunud? Kui normaalseks on saanud enda tagant sundimine, koormamine, enesele valetamine ja inetult käitumine, siis miks me arvame, et teised peaksid meile midagi muud peegeldama?

Nüüd, kus ma olen kogenud, et sassis peaga väljas käia on okei, abieluettepanekud ei tule mitte siis, kui olen väiksest varbast kuni juukseotsani lakitud, küüritud, poleeritud, šeivitud ja solaariumis päevitatud, vaid hoopis siis, kui ma olen vahelduseks täitsa vabalt. Näiteks hullunult oma sõrmeotsad villi harjutanud kitarril, kui ma lõpuks teen seda, mida terve elu olen pidanud endast "palju lahedamate, andekamate, musikaalsemate ja ilusamate" inimeste pärusmaaks. Just siis kui ma olen käega löönud sellele maailmale, mis on olnud täis pingutust ja punnitamist, enese tõestamist ja enda parimast küljest näitamist, on hakanud mu elus toimuma üha suuremad imed.

"Ah tal lihtsalt veab" võivad mõned inimesed nina kirtsutada. Lillelaps, phähähäää. Lille laps. Vot nüüdsest olengi. Lille Laps. Laps, kes on sündinud Lille seest. Südame Lille. Ja mul on alati täiesti õnnekombel vedanud. Kasuisa pole mind surnuks peksnud, koolis sai talongide eest süüa, kui meil kodus raha polnud, mul on alati olnud kingad, mida jalga panna, isegi kui need hõõrusid mu suured varbad veriseks mitu aastat järjest, oli mul alati plaastreid ja marlit, et jalgu tohterdada.

Need inimesed, kõik need inimesed, kes on meie arvates "eksinud", on seda teinud, sest nad on armastanud liiga palju. Oskamatus oma armastust väljendada teisiti, kui oma ideede pealesurumise kaudu, on kogemus, mida me oma lastele pärandama ei pea. Ja ma igaks juhuks märgin juurde oma esivanematele, et see ääremärkus ei olnud nende kapsaaeda. Kui ma midagi oma kodust kaasa olen saanud, siis on see täiesti kuldne arusaam - et tuleb alati enda südant kuulata ja ma olen selle eest väga tänulik.

Need suured südamed, kes on pärit meie varasematest aastanumbritest, on armastanud meid, kuidas on osanud, ja tahtnud meile nende arvates parimat või loonud õiglust armastades ideed "õigest ja valest". Teadliku inimesena ei maksa jätta tähelepanuta fakti, et nii nagu meie oma arenguprotsessis, nii on ka teised oma õpingutes läinud oma sisetunde vastu, sest pole olnud oskust, teadmist, teadlikkust, armastust iseenda suhtes.

Meie ajastu "kodune tarkus" on meid püüdnud kasvatada, valmistada ette "karmiks reaalsuseks". Paljud eelnevast põlvkonnast on ju samuti armastanud oma esivanemaid, kes aga oma vanematelt saadud õpetuse tõttu on õpetanud vaenu pidama, halastuse asemel. Piiride tõmbamine enda pere ja "teiste" vahel on olnud elu ja surma küsimus! Siis sünnivad lapsed, tahtes üle kõige siin maailmas, kogeda armastust, tähelepanu, heakskiitu. Jaa, seda tahavad kõik lapsed! See lõputu tahtmine olla kellegi silmis hea, et armastust ehk tähelepanu välja teenida, see on nii loomulik, see on nii inimlik, see on nii jumalikult lihtne. Ja võib olla põrgulikult valus. Sest kui õnn on sõltunud välisest – uutest kingadest, rooside arvust kallima kingitud buketis, küünelaki pragunemisest, pangakonto numbritest, facebooki laikidest, siis on see suure sõltuvuse jäämäe tipu otsakene, mis on kriipinud, ent tegelikult suunanud vaatama hoopis sügavamale.

Ja ma olen arvanud, et ma suren, kui mu kõrval pole inimesi, kes mind sada protsenti toetavad. Ma olen arvanud, et ma vajun maa alla kui kellelegi ei meeldi, mida ma räägin ja nad on palju targemad kui mina ja ma olen naerualune. Ja ma olen nutnud lugematu arvu õhtuid, kui ma olen tundnud, et mind ei mõisteta. Ja ma ei taha seda sellepärast jagada inimestega, sest ma ei taha luua seda vibratsiooni juurde – aa, mul on nii paha olnud. Pole tahtud "ohvritunnet" endas vastu võtta. Aga miks ma seda praegu Sinuga jagan, et kinnitada siirast südamest – see kõik on õpetanud mulle midagi täiesti erakordset! Just läbi sellesama jagamise avanen ma sellele samale tõele. Olles kanal, pole mul tarvis teha muud, kui lihtsalt lubada. Ma õpin iga lausega, mis siia praegu mu ette ilmub.

Aitäh õpetustele mu elus!

Esiteks olen õpinud nägema, et iga nälja taga on soov armastust ja eluväge tunda. Halastust. Halastust? Halastust!

Halastus on õpetanud armastama ka siis, kui keegi pole olnud tajutav armastusväärsena. Õpetanud endale andestama ka kõike seda, mida olen pidanud andestamatuks. Olen õppinud olema siiras ka siis kui mul on olnud surmahirm.

Mul polnud valikut. Ühel õhtul tundsin, et siin maailmas pole käsi, kuhu embusse sukelduda, pole numbrit, kuhu helistada, kus ma tunneksin, et see täidaks mu isud. Ja ma teadsin, et see ongi kõik. See on viimane peatus, ei ükski maitse ega aroom tundunud enam magus peale selle ühe.

Valisin langeda Jumala käte vahele.

Teisiti seda selgitada ei oskagi. See ongi nii lihtne. Rahu ise embas mind. Ei mingit tohutut paraadi, ei sisesõda ega appikarjeid. Polnud enam kuhugi mujale minna. Polnud iha, ega ka valikut. See otsus on kindel. Usaldada elu. Imelik, ma mõtlen. Kui lihtne on olnud alistumine osaliselt. Aga täielikult end anda selle teenistusse, kes läbi minu hingab, armastab ja neid tähti sõnadesse toksib, on olnud justkui mingi barjääri taga – sissepääs "keeruline".

Tundsin lihtsalt lihtsust. Otsimine lõpeb. Jooksime lõpeb. Tahtmised muutuvad tänuks. See tunne, et juba kõik ongi nii nagu on tarvis. Kas see tunne jääb ka püsima? Kindlasti mitte! Miski pole püsiv, aga nii kaua, kui see kestab, aitäh! Miks tahta klammerduda, ankurduda, haarata? Sõber hirm. Sõbrakene.. armastusest oled sa sündinud ja armastuseks sa saad, sula mu südames, sula teadlikkuses, sulandu vaikuses. Pole armastavamat armastust, kui seda on litsalt Kuninganna nimega Lubamine ise. Luban endal olla. Lõdvestun kõigist murekihtidest läbi.

Aga las jääda püsima see teadlikkuse leek, mis alati tagasi viitab olla lõdvestunud. Las olla see meenutus nagu telekapult mu käes, mu südames. Klikk ja uus kanal. Klikk ja teine kanal. Klikk ja terviklikkus. Klikk ja meeldetuletus, kes olen. Vaatame, kuidas see kõik olla saab...

Selleks, et kogeda õndsust, on tarvis sulatada kõik stressid tagasi algallikasse, on mu õpetajad mulle öelnud. Kuidas see käib, mida peab tegema? Mida teha ei tohi? Mida kindlasti teha ei tohi? Kuidas ma olen tagasi vanades mustrites? Need küsimused on peas tiirutanud salamahti ikka. Justkui laps, kes jonnib ballikleiti selga panemast, olen kodukitli serva näperdanud ja edvistanud enda sees endale luba andmata. Ma ei teadnud, kuidas see käib. Arvasin, et see on midagi keerulist. Lihtne olla tundus keeruline. Kuidas lihtsalt olla? Lihtsalt?!

Mu soov olla planeedi teenistuses, tuli mulle endalegi aastate eest üllatusena. Mul polnud isegi õrna aimu, mida see tähendada võiks. Siis aga hakkas elu ühel hetkel tooma märke, kokkusattumusi, juhuseid, inimesi, õpetajaid, elukaaslaseid, mõttekaaslaseid. Aga ikka oli nii lihtne ära joosta. Elades tavaliselt tavalist elu, oli nii lihtne põgeneda ühest asjast teise, justkui tõelist sügavat iseenda kihti puudutamata. Ei tahtnud kellelegi kunagi ebameeldivust või ebamugavust valmistada, tundeid riivata või ennast kuidagi kellegagi vastandada. 99% tõde on tore, aga kui on 1% rääkimata asju, on see terav nagu kuuseokas sussi sees. Elu on olnud liigagi täis kõike seda. Aga lihtsalt mediteerimisest ei piisa, ütles ka mu terapeut mulle. Tuleb olla aus inimestega. Oii, kuidas ma kartsin!

Siis aga hakkas lisaks tormiliselt korduvatele autonumbritele 111, 222, 333.. ellu juurde tulema üha enam märke selle kohta, et on aeg võtta aega iseendale. On aeg anda endale aega, aega tunda hingeaeda.

Otsustasin hakata oma sisemist sasipundart lahti harutama. Julgeda kellelegi ausalt oma tundeid väljendada, tundus täiesti üle mõistuse. Kuidas Sa ütled teisele seda või toda? Lihtsalt. Teed suu lahti ja räägid, kuidas mõtled. Tõde. Jah, ilusatest asjadest jaa. Aga keerukatest? Elu tõi järjest leebeid võimalusi harjutada. Eraseanssidel said inimesed küsida oma eelmiste eksitentside kohta, seal pole ju alati roosa mannavaht. Kuidas seda väljendada? Õppisin rääkima, mida näen. Ja minu suureks üllatuseks ei lahkunud minu teada mitte keegi neist ei vihase, ega kurja ega pahasena. Tänu ja äratundmise, andestuse ja kaastunde pisarad on sulatanud lahti suuri südameookeaneid, karmagrupid vabanevad rasketest ülesannetest, valitakse uued lihtsamad lahendused. Uues energias võib.

Kogemus, mida nüüd tänu oma imelistele õpetajatele tean ja väga armsaks pean: kui hoiame tagasi enda tõde, hoiame tagasi KÕIGI ARENGUT.

Vot just niisugune ülesanne Sul ongi.

Sinu Elu Ülesanne on väljendada Sinu tõde.

Minu tõde.

Mina kui kõiksus, kes elab kõiges, on armastav kõige suhtes. Kui miski on vähem kui armastus, siis see polegi tõde!

See ei tähenda, et kõik peab olema ninnunännu. Aga tõde toob rahu, toob äratundmise. Kui osatakse olla rahu kogemuses ja kuulata. Päriselt kuulata. Kuulata, mida inimesed SULLE räägivad. Mida Sa valid KUULATA?

Ja ma otsustasin kuulata oma kosmilise ema Pranashree soovitust ning vastu võtta sünkroonsuse, pakkumise, et võiksin tulla siia Taani meditatsioonikooli muusikat õppima. Life long dream. Väiksena ei julgenud kitarri puudutagi. See oli "suurte pill". Ainult salaja kitarri häälest ära keerata meeldis mulle. No kohe ise läksid näpud selle külge. Aga et luua ise vibratsiooni, heli... see tundus liiga suur ja uhke! Aga unistusi ei saa maha matta, neid hävitada või ennast ümber veenda. Need ootavad kannatlikult, kunas me hakkame olema meie ise, loomulikud ja siirad. Loomulik ja siiras inimene teeb seda, mis talle meeldib, kas pole?

Mida enam mediteerida, seda suuremas harmoonias oleme enda tõelise olemusega. Saab arusaadavaks, mis see meie missioon, meie südame kutsumus, tõeline meeldimine on. Minu missioon on just praegu just sel hetkel täitumas, kui Sina neid ridu loed. Ma olen meeldetuletaja. Tuletan meelde, kes Sa otsid oma tõde väljapoolt ennast - vaata enda sisse. Vaata veel. Vaata julgelt. Ma olen Siin Sinuga, Sinu õde, Sinu austaja, Sinu teekaaslane, Sinu kaitseinglite esindaja, Sinu laste advokaat ja Sinu teadvusesse valgusekiire suunaja. Ma teen seda, sest ma armastan seda. Ja tead, ma kirjutan seda, sest ma tahan. Keegi ei istu mu kukil, piits käes, ega kamanda – kümme tuhat tähemärki. See on niisugune loomulik kulg, et mul on seda lihtsam teha, kui mitte teha. Enda peatamine ja endale vastu vaidlemine võtaks enam energiat.

Ma usaldan, et ma olen Algallika maapealne puhas kehastus ning kui ma teen seda, mida ma väga armastan, jõuab see täpselt õigel ajal õigesse kohta ja täidab õiget missiooni. Ma ei saaks seda teha, kui ma ei usaldaks. Miks ma seda räägin?

Sest see pole juhus, et Sa seda siin loed. See on pühitsus. Kaasakutsung täielikule südame avanemisele tasakaalus mõistuse korra ja selgusega.

Vaata, ma ei palu, et Sa hakkaksid Lille Lapseks. Sa võid, kui soovid, aga ma palun – palun aita koos minuga seda maailma tänada! Palun aita tänada iga inglit iga väikse märgikese eest, et me oleme õigel teel! Palun aita tänada iseennast, et Sa oled olemas ja siin nii tähtsal ajal, kui seda on praegune Püha Pühaduse vastuvõtmise aeg.

Kui Su elus on kummalisi kokkusattumusi, imelised korduvad numbrid (11:11 / 777 / 888 / 12121212 jne), siis palun Sind, ära kohku ära, vaid täna. Täna koos minuga, nuta koos minuga rõõmust ja tantsi oma lemmikmuusika saatel südames. See kõik näitab, et oled häälestunud oma kõrgeima elutee lainele ning Su suurimad südamesoovid täituvad... Kui Sa liigud soovitud suunas. Või siis, kui tunned, et üldse tantsu sees pole, ole rahulik.

Viska nurka kõik see, mida teised sust arvavad, võta see jõulu-julguse-rüü ja kirjuta/helista neile, keda armastad. Nad ootavad südame särades. Ootavad samamoodi. On kellegi kord lubada. Lubada väljendada tagasi ootamata. Anda vastu tahtmata, usaldada maailma usaldades oma sisetunnet.

Jumal, palun kaitse meid! Palun kaitse meid meie enda eest, et me oma mõtetega ei teeks endale liiga, ei lõikaks näppu kriitika terava noaga, ei haamerdaks oma hinnangulisuse haamrikesega oma sõrmi siniseks egopildikesi oma kaitsemüüride seintele riputades. Vaid võtaks ühe korraliku tõe ja tüdimuse kuvalda ning lükkaks laiali selle ilusa, aga täiesti jäätunud jäise minapildi. Noh, oleks täitsa vabalt ISE?

Ma armastan ja kavatsen seda kõigile väljendada, kui tunne on. No matter what!

Toredat jõuluaega!

Stella